Tegemist ei ole millegi revolutsioonilisega. Volditav piimapaki hoidja tehti valmis juba üle kümne aasta tagasi ja samuti kasutatakse traditsioonilisi sangaga plastikkanne. Nii oligi ka meie külmkapis endiselt valitsev kuningas- vana sangaga plastikkann, mis uhkelt riiulil laiutas.
Vana koolivend ja sõber, kellega me aastaid pärast kutsekooli veel suhtleme ja kes samuti tegeleb 3D modelleerimisega (insener ikkagi), saatis mulle pildi piimakannust, mille ta oli teinud. Idee meeldis mulle, sest probleem oli ka endal aktuaalne, aga mul on selline komme, et pean iga asja ise uuesti leiutama, isegi kui ratas on juba ammu ümmargune. Esimene kann sai valmis 2025. aasta novembris.
Hakkasin seda kodus aktiivselt kasutama ja üsna ruttu alustasin juba järgmise versiooni kallal nokitsemist. Sõrmesüvend kannu hoidmiseks oli hea, aga mõnel korral (loe pidevalt) panin tähele, et pakk lõigati kogemata valelt poolt lahti ja siis tuli pakend topsis ümber keerata. Sealt arenes edasi mõte, et võiks olla „mõlemakäeline”. Mõlema käega sai teda kasutada ka enne, aga nüüd oli täiesti ükskõik, kumba pidi kann kätte võtta, igatepidi töötas. Kogu ulatuses tehtud süvendid hoiavad piimapakki palju kindlamalt ka sees. Juhuslik win-win. Tekkis mõte, et selline lahendus võiks toimida ka hapukoorepakiga, mõõtudelt on pakend võrdlemisi sama ainult lühem. Ei olnud põhjust, miks ta ei võiks toimida.
Olin niivõrd rahul, et panin selle Yagasse müüki. Blogi ma tol ajal juba pidasin, aga mingit kavatsust veebipoodi teha mul ei olnud. Nende paari kuuga, mis ma teda seal hoidsin, müüsin kokku ühe kannu. Polnud veel vist ikka piisavalt hea.
Ega ma ise ka polnud kujundusega veel 100% rahul. Tegemise tehnoloogia oli paigas. Ma ei tahtnud printida “traditsiooniliselt” mitme õhukese seinaga, sest siis tekivad iga kihi alustamise ja lõpetamise kohta sooned, mis ei ole esteetilised. Ise ka ei tahaks osta eset, millel on silmnähtavad pinnadefektid. Tootmine pidi käima „spiraalvaasina”, ehk printer kasvatab mudelit mööda ühte katkematut spiraalset joont Z-teljel tõustes, ilma et tekiks seinaõmblust. Nii tuleb kõige parem pinnakvaliteet.
Sellega tekkis aga uus probleem: igast kilosest rullist jääb 10–30 g materjali üle. Proovisin mitut moodi seda probleemi likvideerida. Küll uut materjali kohe järele sööta, rulle spetsiaalse abivahendiga jätkata, aga need kahjuks ei toiminud. Jätkukoht jääb pinnal näha. Õnneks on mul neile jääkidele väga hea rakendus olemas: prototüüpide ja igasuguste töökoja abivahendite peale kuluvad nad ilusti ära.
Järgmine probleem, mis lahendust vajas, oli välimus. Tahtsin, et kann eristuks ja paistaks välja, aga lihtsalt sile pind soovitult ei toiminud. Dieter Ramsi mõju on tänapäeva tootedisaini võib-olla liialt sügavalt sisse juurdunud. Senimaani olin modelleerimiseks põhiliselt kasutanud Fusionit ja SolidWorksi, nendega on suunitlus pigem tehniline joonestamine. Mustreid saab teha, aga orgaanilised nad ei ole.
Mängu sisenes Blender, programm mida olin kunagi noorena päris usinasti iseseisvalt õppinud. See on loodud pigem kõige muu jaoks kui joonestamine: seal saab kujundit manipuleerida üksikute punktide kaupa ja orgaanilise vormi loomiseks on see ideaalne.
Tuimad slaidiloengud on minu jaoks väga rasked ja nokkimise vastu aitab see, kui saan samal ajal midagi muud teha. Ülikoolis oli parajasti psühholoogiatund ja otsustasin Blenderis uue kannu tegemist katsetada. Blender ei ole just algajasõbralik, aga aastate tagused teadmised meenusid võrdlemisi kergelt ja täpselt seal tunnis sündiski see muster. Läksin koju, printisin välja ja noh… nägi vinge välja.
Ma ei mäleta, kas lugesin seda raamatust või kuulsin podcastist, aga mõttetera oli selline: ära kunagi suuna inimesi enda leheküljelt ära. Sellest tuli ka arusaam, et Yagas müümine ei ole lahendus. Muidugi saaks tehisaruga tundekoodida mingisuguse poe valmis aga kui hiljem probleemid lahendamist tahavad, kes seda lahti harutama hakkab? Kõige lollikindlam viis on ikkagi WordPress, lahendus mis on ennast ajas tõestanud.
Algne plaan oli, et iga tellimuse peale koostan raamatupidamistarkvaras arve ja saadan ära, maksmise järel pakin ja saadan toote teele. Kui raske see ikka on ja kui palju neid tellimusi ikka tuleb? Naiivne mina.
Inimesed ei oska sinu poodi tulla, kui nad sinust midagi ei tea. Võtsin julguse kokku ja tegin esimest korda sotsiaalmeediasse sellise video, kus ma räägin otse kaamerasse. Ütlen ausalt, päris hirmus ja veider oli üksinda töökojas rääkida. Ootused ei olnud kõrged, mõtlesin, et oleksin õnnelik, kui paar tellimust tuleks. Mingil kosmilisel põhjusel läks see klipp aga lendu ja paari päevaga oli mul 28 tellimust. Selleks ma valmis ei olnud aga kinnitust sai loosung 1000 vaatab, 1 ostab.
Kõik tellimused ja pakilehed sisestasin käsitsi ning enne väljasaatmist tuli iga kord üle kontrollida, kas makse on ikka laekunud, siis sai materjal ka otsa. Variante oli kaks: koguda tellimusi edasi ja täita need kunagi hiljem, kui materjal kohale jõuab, või panna pood ajutselt kinni, teha ära vajalikud korrektuurid nagu makselahendus ja pakiautomaatide liidestus, riskides samal ajal sellega, et hoog vaibub.
Võtsin teise variandi, sõlmisin vajalikud lepingud ja jäin uut tootmismaterjali ootama. Samal ajal kogusin kõigi soovijate e-posti aadresse, et kui süsteem jälle toimib ja toota saab, oleksid kohe olemas konkreetsed inimesed, kes varem ilma jäid. Minu õnneks ei olnud ostusoov raugenud ja kaks nädalat hiljem olid tahtjad endiselt alles.
Natuke aega hiljem võtsin juurde teise printeri, et ei peaks öösel printimise lõppedes üles tõusma ja uut tööd peale panema. Selliseid õhtuid on muidugi ka kahe printeriga ette tulnud.
Uute asjade proovimisega olen palju kordi alt läinud, aga mida varem kooliraha ära maksad, seda kiiremini targemaks saad.
Aasta tagasi poleks ma eluilmaski uskunud, et olen oma topsikutega Eesti disainiauhindade teises voorus, hea tunne on. Nüüd ei tohi ainult ühte asja kinni jääda, tuleb uusi lahendusi välja mõelda.
Kui tahad ise järele proovida: kilepiimapaki hoidik ja hapukoorepaki hoidik on poes olemas, vahepeal on neile seltsi saanud ka kohupiimatoru hoidik.
Kui tahad Eesti Disaini Auhindadel rahva lemmiku valimisel minu poolt hääletada, siis seda saab teha siin. Hääle andmiseks pane pildile lihtsalt “like”.
Aitäh!
