Meil oli umbes aasta tagasi veeavarii, radiaatorite kollektor lekkis. Mul oli lae hüdroisolatsioon niivõrd hästi tehtud, et leke sai kesta tükk aega, enne kui sellele jälile sain. Paanikas kiskusin kogu märgunud alas lae lahti, et miski ei hakkaks mädanema ega hallitama. Oleks võinud lae kohe korda teha ja rahulikult edasi elada, aga ei. Mõtlesime, et kuna tahame niikuinii vannitoa ja WC ümber teha, pole mõtet lühikese aja jooksul samas kohas kaks korda remonti ette võtta. Jäime ootama õiget hetke ja see saabus nüüd, esimesel jaanuaril.
Tõsiasi on see, et tegelikult polnud vannitoal ega WC-l häda midagi, plaadid püsisid seinas, vesi läks alla ja kõik toimis. Lihtsalt mingi “krooniline haigus” on küljes, et kogu aeg peab midagi tegema.
Igatahes sai esimesel jaanuaril ots lahti tehtud. Hakkasin vana plaati seinast maha võtma lootuses, et ehk jääb suurem osa hüdroisolatsioonist terveks. Nii hästi siiski ei läinud, plaat oli seina pandud nõnda korralikult, et tuli ära ainult koos kipsiga. Alguses olin sellest küll veidi löödud, kuid peagi selgus asja positiivsem pool.
Sellesse auku, kust olin sauna veetrassi läbi seina viinud, olid närilised ehitanud korraliku laagri. Lehk mis sealt vastu tuli, oli kohutav. Teadsin küll, et maja ehitades polnud ma näriliste tõkestamisega väga vaeva näinud, sest lae vahelt tuleb igal sügisel hiiri püüda, kuid selline pidu karkassi vahel oli siiski üllatus. Otsustasin veetoru läbiviigu(nende läbikäigutee) täita bituumeni ja terasvilla seguga, loodetavasti see neile nii hästi ei maitse, aga eks aeg näitab. See vahejuhtum näitas selgelt, et suvel tuleb maja näriliste tõrje tõsisemalt käsile võtta.
Plaanis on selline muutus, hetkel asuvad WC ja vannituba/pesuruum eraldi. Pärast remonti peaks neist saama eraldi majandusruum, kuhu koondub enamik veesõlmi, pesumasin ja kuivati koos kõigi koristustarvetega. Dušš ja tualett hakkavad paiknema koos, nende funktsioon tundub üsna iseenesestmõistetav.
Olen majas varemgi värskenduskuure läbi viinud, kuid mitte sellises mastaabis. Tööde ajal võiks pesemisvõimalus säilida võimalikult kaua, sest puhas tahaks ju olla. Lühidalt öeldes, remondi ajal sees elada ei ole kerge. Tolm, mis kipsi ja plaatide lõhkumisest tekib, on meeletu.
Pidin hakkama põrandat tasaseks valama, kuni tekkis mõte: mis siis, kui võtaks ka põrandaplaadid üles? Hakkasin ühest nurgast sudima ja nende lahtisaamine polnudki kõige hullem. See kõik tolmas päris kõvasti ja sain jälle ühe kärutäie ehitusprügi ära viia. Muidugi kadus põranda ülesvõtmisega võimalus kodus pesta ning nüüd pidime pesemisvajaduste rahuldamiseks naabreid tülitama. Kokku tuli põrandalt ja seintelt maha 1100 kilo ehitusprahti.
Edasi ehitasin metallkarkassil uue vaheseina ja katsin selle niiskuskindla kipsplaadiga. Seina ei saanud alguses päris lõpuni teha, sest välisuks ja vana aken tuli eest ära võtta. Uks ei õigustanud oma olemasolu ega leidnud kasutust, vana aken aga jäi täpselt keset uut seina. Plaan oli loomuliku valguse saamiseks paigaldada mõlemasse ruumi aken.
Päris huvitav kogemus oli jaanuari miinuskraadidega aknaid paigaldada, aga midagi ületamatut siiski polnud. Püüdsin võimalikult palju ette mõelda, et auk seinas aega minimeerida, lõikasin kõik seinakarkassi jupid varasemalt valmis. Umbes nelja tunniga olidki uued aknad ees ja sein taas kinni. Seejärel sain vaheseina lõpuni ehitada ning tasandasin mõlema ruumi põrandad seguga, sest minu 2013. aastal valatud vundament polnud just kõige tasasem.
Korrastada tuli ka juhtmestikku, et lülitite ja pistikute asukohad oleksid loogilisemad. Pistikutega järgisin põhimõtet: mida rohkem, seda parem. Otsustasin välja vahetada ka seinapealse WC-poti ja asendada selle tavalise, põrandale toetuva potiga, et hooldamine oleks lihtsam. Seina peidetud loputuskasti on äärmiselt tüütu hooldada, isegi kui sellele on ukse kaudu ligipääs. Vahetus osutus aga oodatust keerulisemaks, sest uue poti äravool ei tahtnud vundamendis asuva kanalisatsioonikolmikuga üldse klappida. Mängisin sõlmed natuke ringi ja väike driftimine karupoegi loodetavasti ei sega ning kõik toimib ootuspäraselt.
Renntrapi paigaldamiseks vanasse äravoolu pidin põrandat tõstma. Augu tegemine põrandasse polnud variant, kuna vundamendis on põrandaküttetorud. Kuna poest pole võimalik saada üleminekut 50 mm torult vanale trapile (mis iganes selle mõõt ka oli), tuli appi vana hea abiline 3D-printer. Ma ei usalda prinditud detaili veekindlust sajaprotsendiliselt, seega panin kindluse mõttes igasse vahesse ja ka peale ohtralt silikooni. Eks aeg näitab, kuidas see lahendus vastu peab.
Väljavahetamisele läheb ka dušisegisti, kasutusse tuleb peitsegisti. See tähendab, et seina sisse läheb mehhanism, mille külge ühendatakse sooja ja külma vee sisendid ning peaduši ja käsiduši otsad. Kui sein on lõplikult viimistletud, paigaldatakse selle peale segisti paneel. Paigaldasin mehhanismi ära ja loomulikult hakkas üks ühendus lekkima. Kuna kasutasin pressliitmikke, tuli lekkiv ots lahti lõigata ja uuesti teha. Selgituseks: ei lekkinud mitte pressühendus, vaid minu tihendatud keermesliide.
Veel üks soov oli eraldada dušinurk ülejäänud ruumist poolseinaga. Ma ei tahtnud, et see jääks selline lödi kipssein, mistõttu ladusin selle kindluse mõttes plokkidest. Segude segamisel ja valamisel olid mul abilised kohe võtta. Nende peamine ülesanne oli küll pigem segamine kui segamine, aga ega ükski õige remont ilma väikeste abilisteta valmis saa.
Nüüd, kui seinad olid kinni, juhtmed-torud veetud ja vajalikud avad tehtud, sai alustada vuukide pahteldamisega. Maja ehitades teadsin juba ette, et seda tööd ma vihkan, ning ostsin teenuse sisse. Praegu remondis olevad ruumid on aga üsna väikesed ja otsustasin ise teha, tegelikult polnudki see nii hull. Tõeliselt talumatuks tegi asja hoopis tolm. Ülejäänud majas tahaks ju enam-vähem normaalselt elada ja hingata, aga on üsna ebameeldiv, kui kõik on pidevalt tolmune. Lihvisin küll tolmuimejaga, kuid see ei toiminud ideaalselt: kuskilt pragudest ja vahedest imbus tolm ikka üle terve elamise.
Suurpuhastuste minimeerimiseks otsustasin vahelihvimistest loobuda. Kraapisin suuremad ebatasasused pahtlilabidaga maha ja täitsin vuuke seni, kuni nõgusaid kohti enam polnud, et saaks piirduda vaid ühe lõpplihvimisega. Kui ma lõpuks lihvima läksin, lasin ukse väljastpoolt kinni teipida, et tolmu levikut piirata. Ootused polnud kõrged, aga läks üllatavalt hästi, ruumis sees oli küll väga tolmune, aga ülejäänud majas pääsesime kergelt ja põrandaid pidi pärast vaid korra pesema.
Järgmine etapp oli lakke aurutõkkepaberi paigaldamine ja pindade katmine hüdroisolatsiooniga. Vannitoas võõpasin hüdroga üle kõik pinnad, majandusruumis aga ainult põranda, sest seal on seinte märjaks saamine vähetõenäoline. Loomulikult käisin pinnad enne kahe kihi hüdroisolatsiooni pealekandmist üle nakkedispersiooniga. Parasjagu oli õues temperatuur -20 kraadi kandis ning aknapaledel ei tahtnud hüdroisolatsioon hästi ära kuivada. Pidin olema leidlik ning võtma appi kaamera kolmjala ja kuumapuhuri.
Lae jaoks on mul välja mõeldud üks ebatavalisem lahendus, millest räägin lähemalt siis, kui järg sinnamaale jõuab. Seniks ütlen vaid nii palju, et hetkel oli vaja lagi mustaks värvida. Kuna laes on palju torusid ja juhtmeid, katsetasin värvimist värvipüstoliga. Pusisin tükk aega, et püstol korralikult jooksma saada. Selleks ajaks, kui töö hakkas juba nobedamalt minema, kippus kompressor üle kuumenema ja tihe töötamine paiskas kõvasti tolmu laiali. Lõpuks juba kahetsesin, pintsliga oleks võib-olla isegi kiiremini ja kindlasti tolmuvabamalt saanud. Tulemus jäi siiski hea. Kuna aga järgmise etapi materjalid ei ole odavate killast, küürisin mõlemas ruumis põrandad mitu korda üle, et mikrotsemendi kihid jääksid aluspinnale kindlalt kinni.
Lõpuks jõudis kätte aeg, mil pidin hakkama peale kandma Wall2Floor mikrotsemendi süsteemi. Võtan siinkohal vabaduse selgitada oma valikut, mida ma loomulikult korduvalt muuta jõudsin. Alguses olin kindel, et paneme mikrotsemendi – tahtsime saada vuugivaba vannituba, sest vuuke on tüütu puhastada. Siis aga hakkasin kahtlema, kas see on ikka kindel valik või lihtsalt uus trend? Plaate on ju paigaldatud sadu aastaid. Kuna ei leidnud sellist plaati, mis oleks tõeliselt-tõeliselt meeldinud, pöördusime tagasi algse plaani juurde.
Millist aga valida? Otsingut kasutades selgub, et Eestis on mikrotsemendi müüjaid nagu seeni pärast vihma. Lõppvaliku tegin järgmiste kriteeriumide põhjal: nad on seda Eestis pikalt müünud, tegelevad ise ka paigaldusega (saan nõu küsida) ning neil on reaalne salong, kuhu saan näidiseid vaatama minna. Korter kuhu minemiseks peab aja kokku leppima, pole salong. Plussiks oli seegi, et uskusin sellesse tehnilisse lahendusse, kuna kõik kihid on mitmekomponentsed. Süsteem näeb ette kaks aluskihti, kaks kihti mikrotsementi, pooride sulgemiseks mõeldud vahekrunti ning lõpuks kaks kihti lakki. Enne kasutama hakkamist veetõrjevahend ning viimaseks hooldusvaha, mida peaks hakkama regulaarselt peale kandma.
Siinkohal soovin eraldi kiita ka Lacoret – nad olid mulle väga suureks abiks. Helistasin neile oma küsimustega vähemalt viis korda ja kordagi ei tekkinud tunnet, et nad oleksid minust tüdinenud. Alati leiti minu hädadele aega. 😄
Kõigepealt tuleb hüdroisolatsiooni peale kanda aluskiht. Selle kokkusegamine koosneb neljast komponendist ning segu eluiga, enne kui ta kõvaks läheb on umbes 60 minutit. Läks veidi katsetamist, et teada saada, kui palju segu ma tunniga peale kanda suudan. Lõpuks kujunes selleks koguseks umbes 3.14 kilo. Maja välisseinaga piirnevale seinale ja põrandale panin tugevdusvõrgu, et vältida võimalikku mõranemist. Tegelikult näeb tootja ette võrgu paigaldamist igale pinnale, aga arvasin, et see oleks natuke overkill. Uus sein on metallkarkassil ja teine sisesein on juba üle kümne aasta omal kohal olnud, vaevalt see enam kuhugi liigub. Kuna pärast kahte kihti paistis võrk ikka veel läbi, panin kindluse mõttes kolmanda kihi. Iga kihi vahel tegin vahelihvimise, et pind oleks võimalikult tasane. Segu muutub kuivades ülikõvaks, seega kasutasin lihvimiseks spetsiaalset lihvkivi, mis kulus töö lõpuks üpris õhukeseks. Testisin ka tavalist liivapaberit, aga see ei teinud põhimõtteliselt mitte midagi.
Siin kirjutades tundub see kõik ülikiire protsessina, kuid reaalsuses ei saanud ma kahte kõrvuti asetsevat seina samaaegselt teha või õigemini ei küündinud minu oskused selleni. Kui üks sein on juba kuivanud, on nurki palju lihtsam vormistada. See teadmine tuli katsetamisest, kui hakata kohe värske seina kõrval teist tegema, siis nurka tõmmates songib kellu eelnevalt tehtud märja serva ära. Aluskihti läks seina kokku umbes 82 kilo. Kui 3.14 kilo pealekandmiseks kulus aega umbes tund, siis ainuüksi Rasali (aluskihi) seina ja põrandale saamine võttis aega 26 tundi, tean olen aeglane. 😄
Peale vahelihvimisi on rangelt soovituslik pinnad tolmuimejaga üle käia, et mitte hakata uut kihti tolmu peale kandma. Samuti tuleb kõik piirnevad alad hoolikalt kinni teipida, kui mõni piisk või rant kuskile satub ja sa seda kohe tasaseks ei tõmba, tuleb see hiljem maha lihvida. Suure tõenäosusega jääks see koht eelmise kihi alt ikkagi teistmoodi kumama, mul juhtus seda nii mõnedki korrad.
Kogu see materjali kraapimine teeb ka mõnusalt müra, kandsin kogu aeg klappe, sest muidu oli heli võrdlemisi talumatu. Kujuta ette: metallist labidaga vastu kivi kraapida, ebameeldiv.
Iseenesest loogiline, aga tuli mulle siiski üllatusena: metalli hõõrumine vastu kivist pinda muudab kellu servad üpris teravaks. Ühel õhtul, olles juba üsna väsinud, hakkasin kellu serva sõrmega puhtaks tõmbama ja lõikasin korralikult sisse. Õnneks on inimese mälu lühike ja seda juhtus hiljem veelgi.
Suureks vaevaks osutusid dušinurga ümarad nurgad, mida ma mingil põhjusel olin ise soovinud. Peas tundus nende tegemine lihtne, aga reaalsuses oli vastupidi, teravaid nurki on palju kergem teha. Lõpuks tegin ketaslõikuriga lihvkivi ühe serva ümaraks ja sain nii ka dušinurga kumerad nurgad ilusti ära lihvida.
Kindlasti tuleb pärast igat korda töövahendid kohe puhtaks pesta. Nende pesemata jätmist ma omal nahal proovima ei hakanud, sest nägin niigi, kui raske on materjali kuivanuna eemaldada.
Ajakulu mõttes oleksin ma plaatimisega juba ammu ühel pool olnud. Töömahu osas pole samuti küsimust, kumb meetod võidab. Värvivalikuga juhtus “mõnus” apsakas: olime valinud seinte ja põrandate jaoks eri toonid. Põrandale mõeldud ämbri avamisel avastasin, et see pole üldse see, mis ma endateada valinud olin. Värvikaarti kontrollides selgus viga – olin toonimisel öelnud vale rea koodi. 059 asemel ütlesin ma 040, ju pidi nii minema. 🙃
Siin on näha võrdlusmoment enne ja pärast lõplikku lihvimist ning vaade pinnale enne mineral sealeri ja laki pealekandmist.
Kokkuvõtteks: mida tasasema pinna sa alguses saavutad, seda lihtsam on hiljem head tulemust saada. Tasast pinda on mõistlikum taga ajada odavamate materjalidega kui mikrotsement. Tilgutada ei tasu samuti midagi, sest iga piisk tähendab hiljem lisatööd. Mina suutsin vannitoa põranda lakikihi totaalselt untsu keerata: kell oli palju ja pealampi ka ei kasutanud, mis ikka juhtuda saab? Hommikul ootas ees suur hulk rõõmsaid tilkasid. Suhtlesin taas Lacorega, et uurida, kas asja annab päästa. Annab küll, lihvimise vaevaga. Tegin sellele alale madala külgvalgusega lihvi ja kandsin peale uue kihi lakki.
Materjalidesse suhtusin konservatiivselt: segasin pigem vähem valmis ja riskisin poole seina pealt uue segu tegemisega. See on risk, sest kui sa pole piisavalt kiire, tekib üleminekukoht, mis nõuab lihvimist. Sain ka selle järgi proovitud. Positiivse poole pealt oli materjali kadu väga väike, ehk saan alles jäänud materjale mõnes tulevases projektis kasutada.
Kui tahta head tulemust, on selle süsteemiga eel- ja järeltööd päris palju. Muidugi võib vaielda, kas minu saavutatud tulemus on “hea”, aga andsin endast parima. Lammutamisest kuni mikrotsemendi lõpetamiseni kulus kokku 66 päeva. Enda õigustuseks ütlen, et tegin seda nädala sees õhtuti ja nädalavahetustel.
Loomulikult pole see kõik veel täielikult valmis, seljataga on kõigest üks etapp. Ees ootab veel nipet-näpet sahtlite ja kappidega, kuid järgmine kord lahkan juba lae tegemist ja kraanikausi ise valamist. Eks paistab, kuidas see välja tuleb.
Tundus huvitav? Pane oma e-posti aadress alla kirja!