Väga head sõbrad esitasid mulle väljakutse, teha nende uude kodusse kapp/raamaturiiul, mis peidaks endas ka robottolmuimejat. Sõna uus kasutan ma väga liberaalselt, sest nad on seal julgelt üle aasta sees elanud. Teoorias polegi midagi keerulist, aga kuna põhiliselt olen senimaani teinud rohkem loomingulise lähenemisega asju, kus paar millimeetrit ei kanna nii suurt kaalu, siis tegelikult on tegemist ikkagi väljakutsega. Sahtlid võiks ilusti lahti käia. Kõik vahed võiks ka võrdsed olla.
Kapp tuleb põhimõtteliselt üleni tamme liimpuitkilbist ja sahtlite kest kasevineerist. Materjal ise on juba võrdlemisi kallis, ehk täpselt nagu sekretäri ehitusega, siin ei saanud samuti lõigetega eksida, materjal oli arvel ja peaaegu iga sentimeeter loetud. Kindluse mõttes markeerisin kõik plaadid koos mõõtudega ja juba seal sain oma esimese õppetunni kätte. Joonistel oli kapi laiuseks märgitud ilusti 1550mm ja mis ma materjalile kirjutasin? Olin tubli ja kirjutasin plaadile 1500mm. Lühema plaadiga pole kahjuks midagi peale hakata, tuli uus tammekilp tuua.
Kui mul oli kogu materjal mõõtu lõigatud, jätsin selle ilusti töökotta seisma. Saabusid toredad vihmased ilmad ja koos sellega ka õhuniiskus. Praktiliselt kõik plaadid tõmbasid vibusse ja järgmiseks ülesandeks sai kilpide sirgeks ajamine. Iseenesest tehnika pole väga keeruline, lihtsalt ajakulukas. Tuleb teha nõgus pool lapiga niiskeks, ja panna märg osa all sirgele pinnale kuivama. Ma panin raskuse ka peale, kuid seda ei pea tegema. Kordad protsessi kuni oled tulemusega rahul, suur õhu liikumine ruumis kiirendab protsessi.
Lisaks ajakulule, rikub selline sirgeks ajamise protseduur materjali pinna ja ilusat liimpuitkilpi peab rohkem lihvima. Kui muidu lähenen liimpuitkilbile tihedusega 180, siis veekahjustusega pinnad said lihvitud tihedustega 80, 120 ja 180.
Traditsioonliselt soovitatakse alustada raskemast osast ja jätta lihtsam viimaseks, siis ettetulnud raskuste tõttu läksin ma kergema vastupanu teed ja alustasin lihtsamast kapi osast. Selle kapi puhul otsutasin kinnitamiseks kasutada kruve, aga teha seda nii, et mitte ühtegi kruvi pole näha. Iga kruvi sai kaetud samast tammepuidust välja lõigatud tüübliga. Tehtud tüübleid ma kahjuks üle ei lugenud, kuid see võis küündida sinna kahesaja juurde.
Peale lihvimist tegin õlitamise ka kohe ära, peale seda jäi see osa oma paigaldamise päeva ootama.
Alustasin kapi pealispinna ja seinte paika panemisega, järgnes selle igatpidi tugevamaks tegemine ja ukse paigaldus vasakule küljele. Kõik see oli võrdlemisi lihtne ja liialt närvirakke ei pidanud kulutama.
Töö sujumise huvides ostsin kohe alguses furnituurid ette ära. Tahtsin, et sahtlid tuleksid maksimaalselt välja ning ning kapi sisse jääv sahtli osa oleks minimaalne. Teiseks ei tahtnud ma, et liugureid oleks näha, ehk jäävad sahti alla peitu. Poes kohapeal mõõtsin küll kõik üle ja pikkus pidi justkui sobima, kahjuks ei sobinud. 30mm liiga pikk oli see liugur, sealt tuli mul siis teine õppetund. Järgmine saadaval olev liugur oleks kapi sügavust arvestades liiga lühike jäänud, aga mul polnud teist varianti, aeg üks ebastandartne lahendus välja mõelda. Selliste liugurite puhul peaks sahtli tagumises küljes olema ava nende siinide küljes olevate konksude jaoks. Kuna ma tahtsin kapi sügavust maksimaalselt ära kasutada, et saada suuremad sahtlid siis freesisin nende konksude jaoks mõeldud avad hoopis põhja. Väga ilus pole, aga loodetavasti toimib.
Samuti tegin pisikese avastuse, selle tamme ja vineeri kontrast mulle väga ei sümpatiseerinud. Sõpradele tuli väike üllatus, kui said teada, et sahtli põhjad on kaetud hoopis nahaga.
Tamme mahalõigetest piisas ilusti ka sahtli seinte jaoks, aga sahtli tagumise seinaga oli väike probleem. Materjali oli küll piisavalt nende jaoks üle, aga nad polnud kahjuks ühes tükis. Peale nende kokku liimimist sain sahtlid lõpuks kokku panna.
Eelmises lõigus freesitud avad ei toiminud nii hästi kui oleksin soovinud. Natuke aega joonestamiseks ja taaskord tuleb 3D printer, ning päästab päeva. Freesisin ovaalsed augud prinditud detaili jaoks, mis liimiga sinna fikseeritud said. Lõpptulemus jäi kõvasti ilusam ka, mis siis, et keegi seda kunagi ei näe. Kui sahtlid lõpuks ilusti paika sobitusid sain esipaneelid külge liimida.
Praeguseks oli kapi kest juba õlitatud, üle oli jäänud sahtlid lõpuni lihvida ja viimistleda. Peale mida sain ette võtta paigaldamise teekonna.
Kohapeal tuli kapi jaoks põrandaliist välja lõigata. Ülemine ja alumine osa kokku panna ja lõpuks kogu kupatus seina külge fikseerida. Lõpptulemusega jäin ise rahule ja mis veel tähtsam värsked raamaturiiuli omanikud olid ka väga rahul. Loodetavasti on põranda puhastus robot samuti oma uue majaga rahul.
Olen väga tänulik selle projekti puhul mulle antud usalduse ja loovusliku vabaduse üle. Sina ei pea kappi tellima, aga uudiskirja selle kohta kui uus postitus tuleb, võiksid küll tellida.