Abikaasa käis esimest korda aerulauaga sõitmas, päris äge olevat olnud – võiks endal ka olla. Mul kohe peas – pole vaja raha kulutada, ma teen parem ise. Tegelikult päris nii see ei olnud, aga lõpptulemus oli väga ajakulukas, kallim ja raskem. Täna on meil kolm täispuhutavat lauda ja üks puidust iludus.
Millegi uue ja ebatavalise ehitamine tekitab minus alati põnevust, no midagi pole parata.
Internetis surfates leidsin palju erinevaid õpetusi ja isegi plaane müügiks. Kellegi teise plaanide järgi midagi ehitada mulle väga ei istu. Palju põnevam on ju ise leiutada ja katsetada, isegi kui see tähendab vigade tegemist. Kunagi on ikka esimene kord. Olin juba usinalt kätt harjutanud raalprojekteerimise vallas, seekord tuli seda teha palju suuremas mahus. Talvel joonestasin laua valmis, lõikasin ta juppideks ja sain “skeleti” . Lasin need välja lõigata 10mm paksusest vineerist.
Teine võimalus oleks olnud plaanid paberile printida, vineerile liimida ja siis tikksaega välja lõigata, aga see oleks olnud palju ebatäpsem.
Nüüd jäi üle oodata sooja ilma, et saaks tööga pihta hakata.
Erinevaid laudu oli juba töökojas küll olemas aga selle jaoks oli vaja midagi teistsugust. Projekti mõõtude tõttu pidi ta olema külgedelt kergesti ligipääsemiseks peenike ja aerulaua pikkuse pärast pikem kui ükski minu senistest tööpindadest. Tasapind pidi võimalikult sirge olema, muidu oleks skelett kõveralt jäänud ja lõpptulemus ise ka kõver. Laua külge kinnitamiseks kasutasin kuumaliimipüstolit. Ausalt öeldes väga alakasutatud tööriist, sellega saab väga kiiresti detaile fikseerida ja pärast lihtsalt lahti võtta.
Ehitamise loogika on üsna lihtne: kasutatakse pikki, 4 mm paksuseid puiduliiste. Kõigepealt oli vaja need liistud mõõtu lõigata ja siis mõlemad pooled ära freesida. Üks külg kumeraks ja teine nõgusaks, selle põhjuseks on kallete jälgimine. Lihtsamalt öeldes saab neid üksteise otsa asetades moodustada ilusa kaare. Üleval ja all, kus on rohkem “sirget” pinda, sain kasutada veidi laiemaid ribasid, mis vähendas liimimise koguaega.
Kooner nagu ma olen, ei tahtnud ma selle projekti jaoks erilisi lisakulutusi teha. Puitmaterjali valisin juba olemasolevast varust. Kasutusele võtsin männi, kase ja tamme. Mänd kaalu vähendamiseks, tamm kontrasti lisamiseks ja kask lihtsalt seetõttu, et see oli olemas. Plaani esimene osa oli alustada ülemise (see mis jääb jalgade alla) poole liimimisega, jupp jupi haaval.
Teine variant oleks olnud kõik liistud kokku liimida ja siis terve plaat skeleti külge liimida. Kuna olin kujundanud laua ninasse väikese tõusu, otsustasin siiski ajakulukamat teed minna. Peenikesi liiste on lihtsam painutada ja pitskruviga täpsemalt survet avaldada, et saavutada hea kontakt liimi ja pindade vahel. Pitskruvide asemel toimib väga hästi ka pakkimiskile – sellega saab liistu kinni siduda ning venivus avaldab piisavalt survet. Samuti on pakkimiskilet võimalik korduvalt kasutada. Lihtne ja odav alternatiiv pitskurvidele.
Igivana tõde: pitskruve ei ole kunagi liiga palju. See projekt tõestas seda suurepäraselt. Nüüdseks on pealmine plaat valmis. Nüüd tuleb konstruktsioon laua küljest lahti peksta ning jalad, mis hoidsid konstruktsiooni sirgena, saab alt ära saagida.
Vahel käis ka järelevalve kontrollimas tööde kulgu ja kvaliteeti.
Nüüd algas ajakulukam protsess, kus tuli hakata kasutama peenikesi freesitud puiduliiste külgede üles ehitamiseks. Nende liimimine oli keeruline, sest pitskruvid ei tahtnud kumeral pinnal hästi peal püsida. Selle probleemi lahendamiseks olin eelnevalt valmistanud spetsiaalsed „klambrid“ kanalisatsioonitorust. See võib tunduda veider, aga pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna. Mitte et ma ise nii palju sõnu teaks.
Ninaosas tuli fikseerimisega sageli üpris leidlik olla, sest pealmine plaat polnud veel ära trimmitud ja pitskruvide kõri polnud piisavalt sügav. Ma küll täpset arvestust ei pidanud, aga liimisin umbes neli liistu päevas. Ühe hommikul enne tööle minekut, teise lõunapausil kodus käies, kolmanda töölt tulles ja viimase enne magamaminekut. Proovisin ka kahte liistu korraga liimida, aga alumine tahtis oma kohalt ära nihkuda.
Kui küljed olid põhja alla peitu jõudnud, otsustasin hakata laiemate pilbastega keskelt väljapoole tulema. Põhja materjaliks valisin kuuse või männi (vabandust, täpselt ei tee vahet), lootes säästa veidi kaalu. Suuremad liimijäägid kraapisin maha ja tegin nurklihvijaga esimese lihvimise. Lõikasin nina sirgeks, et sinna saaks klotsi liimida, jääb tugevam või nii.
Muidugi ei sobi kasutada mingit tavalist aeru – see peab ka olema täispuidust. Selleks liimisin toorikud kokku, muidu võib juhtuda, et äkki hakkab igav.
Ühes kohas läksin veidi hoogu ja lihvisin augu läbi. Tegin üsna kahtlase paranduse aga lõpptulemuses ei pane väga tähelegi. Tugevust ei tohiks see mõjutada, kuna kõik saab kaetud klaasriidega.
Tahtsin jääda algselt disainitud parameetritesse. Kumerusi on raske lihtsalt paika panna, seetõttu printisin plastikust abimehed. Nende kasutamisega sain täpselt jälgida, kus veel lihvida tuleb ja millal lõpetada. Lihvimise teralisusjärjekord oli 40, 80, 120 ja 180.
Laud oli valmis klaasitamiseks, kuid sellega oli üks väike probleem. Oli juba oktoober, ning nagu teada, ei ole see väga soe kuu. Probleem seisnes selles, et epoksiid vajab kõvastumiseks umbes 20 kraadi sooja. Minu garaaž (või töökoda?) on kahjuks soojustamata, ega pole võimalik kütta. Õnneks oli naabrimees hiljuti oma väikese töökoja (või garaaži?) soojustanud. Laenasin diiselsoojapuhuri ja tundus, et plaan on hea. Spoiler: ei olnud.
Esmalt tuli peale kanda kiht epoksiidi, et puit täita. Kui see vahele jätta ja kohe klaasriie peale panna, võib puit kogu epoksiidi endasse tõmmata, mistõttu riie ei kleepu korralikult puidu külge. Pildilt on näha mõned kohad, kus tekkisid probleemid. Arvatavasti jäi õhumull riide alla, mis põhjustas puuduliku kinnituse.
Kui kedagi peaks huvitama, siis kasutasin 160g/m² riiet, kulus jämedalt 10m². Kuna esineb kokkupuude päikesega, valisin UV kindlama vaigu, kulu oli ~5kg.
Järjekord: Puidu tihendamine vaiguga -> klaasriie peale koos vaiguga -> klaasriide täitmine sileda pinna saavutamiseks -> läike kiht.
Mõlemat poolt korraga ei saa teha ehk kümme korda mässamist epoksiidiga. Proovisin ajastada nii, et eelmine kiht oleks veel kleepuv, tähendab võib kohe uue kihi peale kanda. Kui ei, siis karm õnn, vaja teha vahelihvimine. Muidu pole uuel kihil kuhugi kinni hakata. Enne läikekihti peab kindlasti lihvimise tegema, kõik pinnad võimalikult siledaks ja vead parandada. Lõppviimistlus jääb nii parem.
Etteruttavalt võin öelda, et viimase etapiga tegin ma kuskil vea. Kui alustasin viimast lihvimist, hakkas läikekiht eralduma. Päris kohutav tunne oli. Mis see tähendab? Mida ma nüüd teen? Guugeldades otsest vastust ei saanud. Otsustasin kogu viimase kihi maha lihvida ja uuesti teha. Isiklik arvamus on, et ruum jahtus liiga kiiresti ning korralikku ühendust eelneva kihiga ei tekkinud.
Kui keegi on kunagi epoksiidi lihvinud, siis teab, kui kohutav see on. Liivapaber täitub kiiresti ja seda kulub palju. Lisaks veel mõnus lendlev plastik, no worries kasutan alati respiraatorit *wink*.
Jumala eest, et see viga uuesti ei korduks. Kandsin uue läikekihi peale kohas, kus on stabiilselt +20 kraadi, ehk köögis.
Kätte oli jõudnud viimase lihvimise aeg. Lõpetasin vesilihvimise 800 liivapaberiga ja kandsin peale paadivaha. Muidugi oleks võinud minna veel jämedama liivapaberiga, näiteks 2000 tiheduseni, aga ma ei ole enda aja peale nii vihane. Selle projekti peale niigi palju teist juba kulunud.
Minusuguse amatööri jaoks hoiab kurssi vees väga hästi. On stabiilne ja kiire võrreldes tema kummist õded ja vendadega. Testisin tema kandevõimet – julgelt 250 kg inimesi oli pardal ja põhja ta ei läinud. Suureks miinuseks on, et tema auto katusele panekuks on vaja vähemalt kahte inimest, sest kaalub 34 kilo. Nüüd saan julgusega öelda, et põhjusega tehakse selliseid asju tavaliselt printsessipuust. Printsessipuu on kerge ja tugev. Kahjuks meie väikses konnatiigis on seda puidusorti raske leida.
Kokkuvõtteks: rahalise säästu jaoks kindlasti mitte teha. Jah, äge on küll, aga täispuhutav aerulaud on täiesti piisav, et viis korda aastas sõitmas käia.
Kui keegi peaks tõesti tahtma sellist asja ise teha, siis põhiline allikas millele ma toetusin on SIIN.
Kui sulle pakkus huvi see mida lugesid, siis telli uudiskiri. Luban, et kirjutan ainult väga harva.
Väga harva