Lootuses rohkem aega perega looduses veeta (mitte, et me ei elaks looduses, aga lagedal põllul on liiga vähe sääski, tahaks rohkem), ostsin autole katusetelgi. Kohe nägin ära, et kaasas olevad kinnitused on minu katuseraamide jaoks väikesed ja investeerisin veidi oma aega uute metallist kinnitusplaatide tegemiseks. Selgus karm tõsiasi, et kui see paigaldus hakkabki nii kaua aega võtma, siis on kaks varianti. Telk läheb katusele ja ma sõidan terve suve nii ringi või käime kord suvel matkal ja aitab küll. Mitte kumbki pole hea lahendus ja tuleb mingi alternatiiv leida, kaheksa mutri paigaldus kuskil kitsikuses pakub liiga palju pinget minu keskmise suurusega kätele.
Internetist otsimist oli päris palju, erinevad lahendused olid kas liiga kallid või liialt keerulised. Peaaegu olin otsustanud juba teha ühe lahenduse, kus ma kasutaks kinnitamiseks koormarihmasid aga mõtlesin viimasel hetkel ringi. Korduv rihmade pingutamine läbi metallist aasade tundus natuke sketchy. Nägin ühte lahendust, mis tundus piisavalt lihtne, et ise järgi teha. Ostsin järelhaagise portehinged ja mõne meetri lattrauda.
Lõikasin lati umbkaudsesse mõõtu ja hakkasin sauna kütma. Sauna ahjus punaseks küpsetatud lattidele peksin võimalikult sarnase kuju nagu on auto katuseraamidel, seda külmalt tehes oleks olnud oht latt ära murda.
Peale seda tuli neile risti peale keevitada väike tükk latti, kuhu külge tuleb portehing.
Nendele detailidele tuli nüüd ka teine pool teha, mis läheks telgi raamide külge. Läksin väheke hoogu ja neist sai pilt tehtud alles peale värvimist. Põhimõttelist on tegemist nelikanttoruga, mis on kokku keevitatud jupi latiga ja siis augud sisse puuritud. Sellele järgnes korralik lihvimine ja väikeste faaside tegemine servadesse, et teravaid otsi poleks ja siis otseloomulikult mustaks värvimine. Keevitamise kohapealt ütlen enda kohta nii, suur meister pole, aga asjad püsivad koos (veel).
Metall metalli vastu ühendusega on oht, et kui katusel tekib tuulega vibratsioon, siis võib saada mingi rõveda heli osaliseks. Selle välitimiseks tegin tihvti vastuse augu natuke suurema, ja planeerisin sinna printida kummist puksi, mis võimalikud vibratsioonid endasse võtaks. Esimened katsetused läksid natuke untsu, kuna kummi on päris nöök printida ja kahjuks olin ka puksi natuke üle dimensioneerinud. Teine versioon oli juba päris hea, püsis kindlalt paigas ja tihvt läks ilma takistuseta sisse.
Tegin väikese klipi paigaldamisest, jätsin aja sisse ka katusele sättimise. Viimast tihvti sisse pannes oli aeg kahe minuti peal aga üks kummipuks oli paigast ära läinud ja pidin selle paika sättima. Võibolla nii ongi parem, sest enamus ajast ei tule asjad ideaalselt välja ning kulub oodatust rohkem aega. Aeg 4:20 koos elu vingerpussidega on minu jaoks väga hea, täiesti öö ja päev võrreldes varasemaga.
Pildid lõpptulemusest.
Uute postituste teavituse jaoks registreeri ennast uudiskirjale.