Juba eelmisel aasta rändas minu juurde selline masin. Sisse oli juba ehitatud üks sahtlite süsteem, mis vajas parendamist. Ülesandeks oli kaks erinevas pikkuses sahtlit, ühe sahtli kohal eemaldatav tööpind toidu vamistamiseks ja lühema sahtli taga top secret panipaik. Sahtlite raami peale tekkinud pinnale pidid tulema alumiinumist relsid mille abil on kerge pagasit fikseerida. Lisaks panipaik matkalaua/toolide komplekti hoiustamiseks.
Esialgne olukord oli selline, tegelikult oli peal ka vineerist plaat, kuid pildi tegemise hetkeks oli see juba eemaldatud. Arutamise teel jõudsime sõbraga järeldusele, et säilitame ja taaskasutame vanast raamist niipalju kui võimalik. Seda kirjutades, võin öelda- polnud kõige parem mõte. Mõistlikum oleks olnud teha uus vineerist kast. Heietada pole mõtet, lihtne on nõrkadele. Vanade sahtlisüsteemide välja saamisega oli omajagu tegemist, sest need olid kinni keevitatud. Vanad süsteemid väljas, keevitasin raami külge nurkrauad, nende külge kinnitasin poltidega uued siinid, jäi mingigi võimalus sahtleid ka hiljem reguleerida. Piltidelt on näha kui täisnurkne kõik oli. Töötame sellega, mis meil on.
Sahtlite kastid tegin filmivineerist. Kõik sisemised seinad karestasin ära, nii jäi liimitav riie paremini kinni. Kui tahad midagi kuhugi liimida, siis tasub meeles pidada, et siledale pinnale ei taha asjad hästi kinni jääda. Sobivuse testimine oli edukas, sahtlid liikusid valatult.
Ma ei suutnud kohe välja mõelda head kohta matkalaua/toolide komplekti hoiustamiseks. Mõtlesin natuke kastist välja, pakkusin välja- kasutada ära laes olevate käepidemete kinnituskohtasid. Keegi neid pagasiruumi laes olevaid käepidemeid ei kasuta ja saaks juurde ühe asjaliku panipaiga. Sooviga piirata asjade iseeneslikku liikumist riiulilt salongi, tegin sinna ette kummidega lahti käiva “turvavõrgu”. Rätseplahendus, seda poest ei saa.
Spoiler alert: matkalaua komplekt mille pärast see riiul üldse tehtud sai, ei läinudki lõpuks sinna. Tagaluugi ümar serv jäi kahjuks ette, korraks kaalusime ketaslõikuriga kuudi luugi ava suurendada, aga mõtteks see jäigi. Märge tuleviku endale- erilahenduste puhul võiks objekt mille peale erilahendust hiljem rakendatakse ka käepärast olla, ei piisa ainult mõõtude võtmisest.
Sahtlite osa oli nüüdeks jõudnud ka piisavalt kaugele, et sain autosse sisse tõsta. Põseluuke ei saanud enne teha, sest huvitval kombel on auto seinad seest asümmeetrilised. Tegin võimalikult täpsed papist šabloonid, mille järgi sai luugid välja lõigata. Selleks, et luugid hästi-hästi lahti käiks, läks veel jupp maad aega. Mitu edasi-tagasi külastust lihvimismasina juurde ja sain nad ilusti käima. Ostsin seda vaibamaterjali üsna oletusliku koguse, ning õnneks jätkus seda kõige jaoks. Kahjuks pidin parempoolse luugi materjali liimima diagonaalis ülejäänud mustri suunaga, sest muidu poleks materjalist jätkunud. Lugu polnud selles, et ei raatsinud seda juurde osta, vaid see oli poest otsa saanud. Käisin kahel erineval korral seda samast poest uuesti otsimas, ei vedanud.
Metallraami külgedele paigaldasin ette 4mm paksuse vineeri, et seal ladustatav mant ei läheks segama sahtlite lahti-kinni liikumist. Hingede avade puurimiseks soovitan kohe poodi minna ja osta õiges suuruses hingepuur. Üritasin aega kokku hoida, ning ei võtnud ette 50km pikka teekonda poodi. Käsifreesiga avade tegemisel võib asi lihtsalt lappama minna ja lõpuks kulub veel rohkem aega asja parandamiseks. Meenub üks hea tsitaat, mida kohe üritan eesti keeles parafraseerida “Meistrit eristab amatöörist see, et meister oskab oma vigu parandada.”(mainin ära, ei pea ennast meistriks)
Projekti ette võttes kujutasin vaimusilmas ette sahtleid, mis on tehtud triibuvineerist. Rutakalt hakkasin varakult materjale kokku liimima ja lõpuks, kui konstruktsioon autosse sai, tuli välja, et servaliistu tegin liiga lühikese. Tegin vajamineva pikkusega jupid juurde ja liimisin kokku, kindluse mõttes panin tüüblid ka, jääb tugevam.
Mulle tundus, et naturaalne vineer on liiga hele sellesse autosse, nagu valged sokid mustade kingadega ja nii ma siis tegingi suure otsuse – toonisin tumedaks. Kuna sahtlite esipaneelid tulevad üsna õhukesed, siis vahepeal isegi kõhklesin, kas see tiibuvineeri idee on ikka hea, äkki teeks tammest. Nagu näha, siis lõpuks otsustasin ikkagi liimitud vineeri kasuks.
Vahepeal tuli ka uusi suuniseid peremehe poolt, nimelt tööpinna peale võiks teha välja käiva riiuli külmkapi jaoks. Üsna loogiline, selle kasti tegin ka vineerist ja ette panin dekoratiivse liimitud paneeli, et kogu kompott ühtne oleks.
Sahtli paneelid kokku liimitud, oli vaja teha sahtli lukustus nuppudele avad, ovaalsed augud. Lihtne oleks olnud ülafreesiga kallale minna, aga kartsin, et siis on paneelidel pilpad taga. Tohutult õhukesi kokkuliimitud puidukihte ikkagi. Teatavasti on igasuguseid sisemisi avasid väga kehva lihvida. Kiire moodus nende viimistlemiseks ilma eri riistadeta- võta sobivas mõõdus puur ja pane lihvpaberi serv teibiga sinna külge kinni, lihvpaber keerab ümber enda kinni ja saabki lihvida.
Edasine lugu võrdlemisi sama, toonimine ja õlivaha peale kandmine. Põhjus miks ma eelistan peaaegu kõikidel projektidel pigem õlivaha kasutada- lihtne kohtparanduste tegemine. Juhul kui tulevikus peaks kuskil midagi juhtuma, siis saab seda parandada ilma kogu viimistlust maha lihvimata.
Aeg ette võtta suurema sahtli peale käiv tööpind ja otse loomulikult oleks tavaline vineerist plaat liiga igav olnud. Liimimist on alati tore harjutada.
Plaat on statsionaarselt sahtli peal, juhuks kui sahtlist on vaja midagi võtta, saab seda püsti hoiustada.
See lahendus mulle kahjuks ei meeldinud. Tahtsin, et tööpinna eest liigutamine oleks kergem. Võtsin sahtli välja ja süvistasin natuke selle servasid, muidu poleks plaat koos klaverihingega ära mahtunud.
Sahtli esipaneeli välisservadesse liimisin igaks-juhuks õhukese vineeri, lihtsalt tugevuse tõstmiseks.
Algne otsus keevitamise asemel kinnitada sahtlisiinid poltidega osutus õigeks, sest esipaneelide vahed ei jäänud nii võrdsed, nagu oleks meeldinud. Nii saingi sahtlid koos liuguritega välja võtta, et neid reguleerida.
Panen siia lõppu nüüd midagi kasulikku ka, millega oleks sul tulevikus midagi peale hakata. Selle projekti puhul katsetasin erinevaid mooduseid vaiba kinnitamiseks puidu külge. Üleval oleva panipaiga puhul kasutasin silikonipüstoliga lastavat liimmassi. Iseenesest jäi temaga materjal väga hästi kinni, aga käitlemine oli kehva ja kuivas kaua.
Sahtlites sees oleva materjali kinnitasin spreiliimiga, pealekandmine on väga lihtne. Riide hilisem sättimine pigem kehva, sest kuivab hästi ruttu ja saadava liimi koguse eest on ta võrdlemisi kallis.
Tööpinna katmiseks kasutasin purgis olevat kontaktliimi. Julgen öelda, et see oli neist kõige parem. Liimi oli kerge manustada, liigutamise jaoks said lahti võtta ja vajadusel liimi ka juurde panna(ma kandsin peale värvirulliga). Kõigist kolmest oli see tegelikult ka kõige odavam.
Selle projekti ehitus oli ikka korraliku vinnaga. Küll oli masin keretöödes, siis jälle liiga külm, et ma saaks õues tööd teha. Vahele tulid ka ootamatu klaasivahetus ja elektritööd. Lõpuks hakkas juba suve lõpp paistma ja oli vaja panna lõpp tähtaeg. Vahel ongi nii, kui tähtaega pole, siis töö venib, sest aega ju on.
Tegelikult said ju midagi kasulikku ka teada.
Pane enda e-mail alla kirja ja saa teada, millal järgmine kirjatükk tuleb.
Õrn lootus veel midagi head teada saada.