Kõik oleme kuulnud, et liha, kala ja teiste toiduainete jaoks võiks erinevad lõikelauad olla, bakterite ristsaastumine või nii. Mida arvad sellest, et kõike võiks lõigata ühel lõikelaual ja selleks vajaminev puidu viimistlus on mitte midagi? *Šokk*
Ise olen ka pikalt mõtisklenud, mis võiks olla see kõige parem viimistlusvahend, püsib võimalikult kaua peal, vett hülgav, lihtne parandusi teha ja ei nõua pidevalt uuesti peale kandmist. Hetkel olen jäänud pidama tungaõli peale, sest tal on hea veetõrjuvus, ei rääsu, väikese kuluga ja vastupidav. Miinusena tooks välja pika kuivamisaja, rohkete kihtide vajaduse ja äkki ka see, et Eestist on seda pigem raske leida.
Sattusin kuulama saadet, kus räägiti ühest teadustööst, mille raames tehti lõikelaudade erinevate viimistluste ja bakterite kohta uuring. Jutt oli piisavalt intrigeeriv, et otsustasin selle teadustöö üles otsida. See ei olnud küll üleliia pikk aga teen sellest lühikese kokkuvõtte, vähemalt nii nagu mina aru sain.
Majapidamises pannakse puidule mingisugune kaitse peale eesmärgiga, et vähendada paisumist/kahanemist temperatuuri ja õhuniiskuse muutumisel, ning anda pinnale “märg” välimus, sest nii on lihtsalt ilusam. Erinevad moodsad vahendid lubavad seda kõike ning paljud neist on ka toiduohutud. Tegelikult on enamus kaitsevahendeid toiduohutud, kuid oluline fakt on see, et nad on ohutud kuivanuna. Märjalt haisevad suhteliselt rõvedalt. Neisse on pandud erinevaid vähem looduslikke aineid, mis näiteks kiirendavad kuivamist. Lõpuks sarnaneb selline puidust lõikelaud omadustelt pigem plastikule. Võttes puidult ära omaduse ise enda pinda puhastada. Samasugust effekti omab ka puidu rohke kokku liimimine, sest liim paneb puidu poorid kinni. Lisaks on erinevate puiduliikide poorid erinevate vee liigutamise omadustega, kuid see läheb juba liiga spetsiifiliseks.
Puit on hügroskoopne, vähem uhkeid sõnu kasutades tähendab see seda, et puidul on võime vett endasse neelata olgu see õhuniiskus, veeaur või pinnal olev vesi. Aga vesi ei ole ainuke asi mis kaasa tõmmatakse, kõik pinnal olevad bakterid võetakse puidu sisse kaasa. Nad jäävad sinna kinni ning surevad ära. Uuringu käigus ei leidnud tõestust see, et puidu uuel märgumisel tuleksid bakterid uuesti pinnale.
Oluline on ära märkida, et kõrge rasvasisaldusega tooted vähendavad puidu võimet baktereid endasse tõmmata, sest sisuliselt on tegemist õliga.
Tähelepanu on pööratud ka ühele 2019 aasta uuringule, selles uuriti kuidas mööbli viimistlemine soodustab bakterite kasvu puidul. Leiti, et viimistluste seas on linaseemne õli kõige parem kasvupinnas bakterite paljunemisele.
Kokkuvõttes oli kõigil viimistletud pindadel märgatavalt rohkem baktereid kui neil pindadel, mida ei olnud viimistletud. Olgu öeldud, et lõikelaua pesemine seebi ja veega eemaldab piisavalt baktereid, olenemata viimistlusest ja viimistluseta lõikelaua puhul on oluline, et see saaks “vabalt” õhu käes kuivada. Kui puit ei saa kuivada, siis ei saa ta baktereid endasse tõmmata. Arvan, et see kuivatamis loogika peab paika kõiges, niiske asja paigutamine kinnisesse ruumi või anumasse pole hea mõte.
Uurimustöö autori soovitus lõikelaudade viimistlemisele ehk lihvimisele on järgmine: lihvida kuni 400 tiheduseni ja lõpetada märja lihviga, tema ei kanna enda lõikelaudadele midagi peale. Natuke autori tausta uurides on selge, et lisaks teadustööle on ta väga tõsiselt võetav ka puutöös, seega pigem usun mida ta räägib.
Nüüd jõuan enda tehtud katsetuseni. Võtsin töökojast mõned jupid puitu ja külmkapist natuke mustikaid. Tegin kaks erinevat katsetust pikki- ja ristikiudu. Üks on vähe realistlikum, vajutasin mustika puidu peale puruks, lasin minuti seista ja loputasin voolava veega maha. Edasi jätkasin katsetust järgnevalt – lasin ära kuivada, tegin kraani all märjaks (mingit pesemist või nühkimist ei teinud) ja nii 40 korda. Alustasin selle katsetusega veebruari lõpus ja lõpetasin aprilli lõpus. Piltidel on näha tulemus. (Jah, pildid oleks võinud olla samal taustal, minu viga) Teisel pildikomplektil on nad keskelt lahti lõigatud, et näha kui palju on mustikate värvust sisse tõmbunud.
Teine katse oli natuke ebarealistlikum. Panin suure portsu mustikaid peale ja hõõrusin nad korralikult sisse, ning lasin umbes 10 minutit sisse tõmmata. Edasine oli sama, nelikümmend kuivamist ja vee all loputamist. Tuhmumist on küll olnud, aga toon on endiselt väga hästi nähtav.
Mis järeldused mina sellest teen? Esimesel katsel on päris hästi näha kuidas mustika värvus on peaaegu täielikult kadunud. Ausalt öeldes ootasin lahti lõigates, et värv on natukene sügavamal näha.
Minul muutis see uuring suhtumist lõikelaudadesse, äkki ei peakski olema lõikelaud kolmesajal erineval moel lahti lõigatud ja uuesti kokku liimitud. Tegemist on ikkagi tarbeesemega ja tuleks rakendada KISS loogikat. Lihtne, ilusti ära lihvitud puidu jupp, mille puhul pole retsilt aega ega raha kulutatud viimistlemisele. Kui väsib ära ja muutub koledaks, kütad ahjus ära ja teed uue.
Järgmise lõikelaua teen ma kindlasti sellisel meetodil ja proovin praktikas ka ära. Seniks olen sunnitud kasutama oma kõva liimimise ja viimistlemise vaevaga tehtud lõikelaudu. Vähemalt kuivatamine on õigesti tehtud! Mainin ära, et tegemist pole teadusliku uurimusega, vaid minu tobeda katsetusega. Igaüks otsustab lõpuks ise, mille peal ta oma toitu lõikab, olgu see plastik, klaas või puit. Kui suurt rolli mängib üldse lõikelaud versus toit mida sööd?
Kui oled ennast juba kirja pannud, siis saada see blogi enda emale. Ta kindlasti tahaks lõikelaudade viimistlemisest lugeda.