Seekordne postitus tuleb natuke teistmoodi, sest üks teema on hakanud aja jooksul aina rohkem mu südant kriipima. See, kuidas kõik teenused muutuvad kuupõhiseks, asjad ei ole enam remonditavad, tuleb osta uus. Kuidas ostetud asjad pole justkui enam sinu omad ja igal võimalusel tahetakse igast praost sisse sööta reklaame. Õilsaid asju tehakse näiliselt laste kaitsmise nimel ja samal ajal realiseeritakse Orwelli “1984”. Proovin lahata, kuidas ma oma mõtetega siia punkti olen jõudnud.
Tunnistan, et uute asjade ehitamine on alati toredam kui millegi uuesti tegemine või parandamine. Mõistlik inimene saab aru, et kõike ei saa ise valmis teha, näiteks auto ehitamine oleks päris keeruline, samas maja ehitamine miks mitte?
Täpselt nii, nagu ma ei osanud enne maja püstitamist maja ehitada, ei osanud ma ka enne esimest katset autot remontida. Tegelikult ei oska ma seda siiani. Niipalju kui mulle ajusoppidest meenub, on mind alati saatnud mingi kahtlustunne või pettasaamise hirm autoteeninduste suhtes. Kust see tuleb, ma ei tea, aga kindlasti pole ma ainuke.
Maale kolimisega tekkis vajadus isikliku auto järele. Kuna sel hetkel kasvasid mul käed veel üsna tagumikust ja maja ehitamise kõrvalt polnud aega ühegi rondiga mässata, tundus ainus loogiline lahendus võtta üks „imeline“ liising. Sõitsime sellega neli aastat ja tegelikult oli see väga hea auto, null probleemi. Müüsime selle vaid seetõttu, et hakkas saabuma eestlaste suurim hirm: liisinguperiood lõppeb, raudselt hakkavad asjad katki minema ja ees ootab kallis remont.
Otse loomulikult oli järgmine loogiline samm võtta uus pagana liising. Mingil põhjusel otsustasin ühe lõvimärgiga auto kasuks. Kuna tegemist oli selle mudeli esimese aastakäiguga, siis olid „beebivigade“ likvideerimised margiesinduses üsna tavapärased… vist. Just selles esinduses realiseerusidki mu suurimad remonditöökodadega seotud hirmud.
Tüüp, kes seal töid vastu võttis, oli üldiselt ebameeldiv ja vastik. Üks esimesi juhtumeid oli see, kui sõidu ajal hakkas auto põhjast kostma kummalist heli. Mees istus autosse, et minna proovisõidule seda kuulama. Istusin tema kõrvale, mille peale küsiti mult: “Miks sa siia tulid? Kas ma kutsusin sind?”. Olin hämmingus, aga läksin ikkagi kaasa. Pärast sõitu teatas ta, et tema ei tea, mis heli see on. Sellest hoolimata hakkas ta pakkuma suvalisi parandustöid: “Äkki on asi selles?” (sisesta siia suvaline pakkumine) ning kui ei ole, siis vaatame edasi. Ma ei mäletagi, mis sellest helist lõpuks sai, sest sellisest “viktoriin-remondist” ma keeldusin.
*määramatu aeg hiljem*
Järjekordne tehase garantiiremont. Abikaasa viis auto hommikul esindusse ja mina läksin sellele hiljem järele. Sõidan ja kuulen: mootorimüra kostub salongi. Pean kinni, vaatan arvet – „roolivarda tihendi vahetus“ vms. Panen peas 2+2 kokku: need asjad peavad ju omavahel seotud olema? Lähen esindusse tagasi ja kurdan muret. Vastuseks saan teada, et olen loll. Küsiti lausa retooriliselt, kuidas on võimalik, et kõigil klientidel tekivad kohe pärast esinduse külastamist mingid uued hädad. Teenindaja oli 100% veendunud, et nemad pole midagi valesti teinud ja mul on lihtsalt luulud. Ma ei osanudki alguses midagi peale hakata, aga nii ma asja jätta ka ei saanud.
Õnneks sain kontakti lähedalasuva töökojaga, kus pidavat töötama üks usaldusväärne mehaanik. Rääkisin talle oma murest, ta viskas autole pilgu peale ja – ennäe üllatust! See sama tihend, mida „professionaalid“ olid vahetanud, oligi lahti unustatud. Asja kordategemine võttis reaalselt 30 sekundit. Läksin esindusse tagasi ja teavitasin härrat mind tabanud „imest“. Sain vastuseks võlts vabanduse ja head aega, tema jaoks oli see ilmselt tavaline tööpäev. Elu läks edasi, aga sellist emaskuleeritud tunnet ei tahtnud ma enam kunagi tunda.
Ainus loogiline samm oli osta 800 euro eest üks „telliskivi“ ajastust, mil tahvelarvuteid veel autodesse ei pandud. Aeg seista silmitsi enda hirmudega.
Sellel autol on olemas isegi omaette teema, kus ma kõike tehtut sügavamalt lahkan, seega siinkohal võtan teema üsna põgusalt kokku, lihtsalt konteksti andmiseks.
Sukeldusin sellesse maailma praktiliselt nullteadmistega, kuid sain selle autoga tõeliselt karastava kogemuse. Alustasin lihtsamatest töödest nagu õli-, pirnide- ja rehvivahetus ning liikusin sealt edasi juba keerulisemate väljakutseteni: mootoririhma, siduri ja lõpuks isegi terve mootori vahetamiseni. Mainimata ei saa jätta ka visuaalset poolt – kere keevitamine, täiesti uute küljekarpide ehitamine ja lõpuks auto ülevärvimine.
Kõik see andis mulle julgust proovida kätt ka natuke uuemate masinate kallal. Muidugi püsib kuskil kuklas hirm: äkki keeran oma igapäevasõidukil midagi totaalselt tuksi? Mis siis saab? Enese proovilepanekuga tasubki alustada pigem vähem olulistest asjadest, näiteks tolmuimejast.
Mu igapäevaauto vajas ühe varuosa vahetust, mis nõudis masina põhjalikumat lammutamist. See tuli jutuks ühe sarnase sõiduki omanikuga, kes soovitas: kui juba nii palju asju lahti võtad, oleks mõistlik kindluse mõttes ka teine ja kolmas jupp ära vahetada. Väike uuring internetis, varuosade tellimine ja vaba aja planeerimine. Kui jupid käes, jäin seda vaba hetke ootama, kuni see otsustas mind ise üles otsida.
Auto otsustas jahutusvedelikust tühjaks joosta ja pidin hoopis selle probleemiga tegelema hakkama. Õnneks oli mul parajasti puhkus. Kuna selle lõdviku vahetamiseks tuli auto juba niikuinii lahti kiskuda, võtsin ka varem planeeritud tööd päevakorda. Läksin asjale nii julgelt peale, et hakkasin seda tegema hoovis lageda taeva all. Muudkui kaevasin ja kaevasin, et jõuda nende juppideni, mida vahetada soovisin. Kui olin lõpuks sihile jõudnud, oli kell üks öösel ning mootor minu mugavustsooni jaoks juba liialt laiali lammutatud. Tol ööl ei maganud väga hästi.
Järgmisel päeval vahetasin jupid välja ja hakkasin asju kokku panema. Mootoririhma tagasipanekuks kutsusin appi naabrimehe, sest selle töö valesti tegemine oleks mootori jaoks fataalne. Kaks pead on ikka kaks pead, isegi kui need on lollpead. Siit ka teine mõttetera: tunne oma piire ja kutsu vajadusel abi.
Kogu see protsess oli tegemise ajal äärmiselt ebamugav ja tekitas ebakindlust, ausalt öeldes polnud seal sel hetkel midagi head. Aga see emotsioon, mis valdab sind siis, kui oled asjaga lõpuks hakkama saanud… see on parim tunne!
Selliseid kogemusi ei saagi tekkida, kui sa ei proovi ise parandustöid teha. Kuid asjal on ka teine külg: sa ei hakkagi proovima, kui sulle seatakse ette võimalikult palju takistusi. Igal inimesel on piir, mil ta lööb käega ja läheb kergema vastupanu teed.
Viimasel ajal on tulnud palju häirivaid uudiseid selle kohta, kuidas parandamist teadlikult takistatakse. Näiteks tuli BMW välja patendiga spetsiaalse kruviotsiku jaoks. Patendi kirjelduses seisab: „Kuuskant-, Torx-, ristpea- ja muude sarnaste lahenduste puuduseks on asjaolu, et need otsikud esinevad sageli sellisel kujul, et vastavate kruvidega tehtud kruviühendusi saavad isikud lihtsal viisil lahti keerata või pingutada. Siiski on olemas kruviühenduste rakendusi, mille puhul see peab olema võimalik vaid piiratud isikute rühmale.“(tõlgitud)
See on tõesti „suur probleem“, kui inimesed saavad oma sõidukeid ise parandada! Muidugi saab uue otsiku probleemi lahendada uute tööriistade ostmisega, kuid mida rohkem selliseid tõkkeid lisada, seda raskemaks ettevõtmine muutub ja seda vähem inimesi üldse proovida julgeb. Sarnast teed läks ka Apple, vahetades seadmete kruvid ebastandardsete vastu, et muuta remont keerulisemaks. Keskkonnas, kus inimesed niigi aina vähem asju ise parandavad, võib iga lisatakistus osutuda saatuslikuks ja täpselt see ongi tootjate eesmärk.
Hiljuti tekitas palju pahandust juhtum, kus Hyundai omanik ei saanud oma autol isegi pidurikettaid ise vahetada. Pidurikettad on täiesti tavaline kuluosa, kuid uutel autodel on kombeks seisma jäädes elektriline seisupidur automaatselt peale tõmmata. Kui seisupidur on peal, on pidurite hooldamine keeruline.
Tegelikult on elektrilise piduri puhul tegemist suhteliselt lihtsa süsteemiga: piisab voolu andmisest ja see kerib end ise lahti. Selleks ei peaks olema vaja eritööriistu ega tehase tarkvara koos kalli kuutasuga, nagu mainitud Hyundai loos. Aga kui sa ei tea auto 12 V süsteemist midagi, siis ongi raske selle lahenduse peale tulla. Tegemist on järjekordse viisiga teha inimeste elu raskemaks, sest tegelikult võiks süsteem võimaldada pärast mootori seiskamist seisupiduri lihtsalt maha võtta.
See kõik on alles jäämäe tipp, sest selliseid näiteid on lõputult. Alates kuutasupõhine istmesoojendusest kuni VIN-koodiga lukustatud varuosadeni. Kahjuks läheb olukord ainult kehvemaks, ma ei jõua ära “oodata” aega, mil autod on täis reklaame ja kuutellimusi. Mina aga sõidan parem oma varsti 14-aastase autoga edasi. Vähemalt tema ei näita mulle reklaame, ega sunni mind iga sõidu alguses mingite kasutustingimustega nõustuma.
“You’ll own nothing and be happy” – Ida Auken