Ehitasime kahe aastaga maja.


Läksin 2012. aastal kaitseväkke. Suureks üllatuseks sain teada, et ajateenija ja üliõpilase sissetulekud pole piisavalt suured, et korterit üürida. Nii otsustasime ajutiselt kolida elukaaslase vanemate juurde.

Täpselt ei mäletagi, kust see tuli, aga tulevane äi pakkus meile väikest maalappi. Ilmselt kartis ta, et kolime ühel hetkel kuhugi kaugele? Olime kunagi rääkinud mõttest Eestist ära minna, kui koolid läbi saavad. Sellest seemnest aga piisas, ja mõte oma majast hakkas peas oma elu elama. Üürimine on mulle alati vastukarva olnud – maksad küll, aga lõpuks ei ole midagi enda oma. Kui kinnisvara on olemas, saab selle alati vajadusel maha müüa. Meeste “matemaatika” töötas, ja rohkem polnudki vaja – iseennast on lihtne ära rääkida.

Mis oskuste, teadmiste või rahaga seda kõike teha? See oli teisejärguline; kõike on ju võimalik õppida, ja raha tuleb ja läheb. Enamasti ikka läheb.

Maalapp ise oli metsik põld, munakivikuhilad, mõned puud ja katkine paekiviaed tee ääres. Kunagi ammu oli seal olnud talukoht, mida kinnitas vana, varisemisohtlik ja pooleldi maa-alune kelder. Tööd oli seal rohkem kui kümneks aastaks.

Kui sisse kolisime, tegin ka r/DIY postituse maja ehituse kohta ja sain viis minutit kuulsust Redditi esilehel. Varsti tahtsin selle siiski maha võtta. Kuigi palju oli positiivset, oli seal ka tüüpilisi kommentaare nagu “not up to code, where I’m from”, “Step 1: obtain money“, “this house is down after 1st winter in Finland” ja muidugi klassikaline “what happened to making houses out of bricks, cement, and mortar and other strong stuff?

Vastupidiselt Redditi kommentaariumi eeldustele polnud me metsikult rikkad ja erilisi sääste ka mitte – olime kõigest 21-aastased. Plaan oli peale ajateenistust kohe tööle minna ja maja tasapisi ehitada, palgapäevast palgapäevani. Eksistentsikulud olid üpris madalad, sest elasime tulevase abikaasa lapsepõlve toas ja ei käinud laaberdamas.

Kohe algusest peale aktsepteerisime, et kõik, mis vähegi võimalik, tuleb ise teha. Varasemad kogemused seda plaani just ei toetanud, aga rahakott ei toetanud ka töömeeste palkamist. Mis seal ikka – olin kutseka IT-eriala lõpetaja, kehvade õpitulemustega arvutimängude entusiast, ja oma kätega olin varem ehitanud täpselt mitte midagi.

Pehmelt öeldes suhtusid ka lähituttavad meie projekti kerge ebausuga. Nooruse kõrval tekitas kahtlust kindlasti ka meie oskuste puudumine, kuid minu usk YouTube’i oli suur ja nii läksime edasi.

Maja asukohas on maapind paekivine, nii et vundamenti maa sisse kaevata põhimõtteliselt ei ole vaja. Sellise pinnase miinuseks on see, et kõiki asju on maa sisse raske kaevata, sest mulda on mõnes kohas vaid 5 cm. Keldrit pole mõtet ehitada ja kõik muud kaevetööd on ajakulukamad ja kallimad. Seni on enamus puude istutamisi lõppenud valitud kohast vähemalt 5 meetri kaugusel.

Alustasime vundamendist – see sai ette võetud juba linnalubadel käimise ajal. Kiire oli, sest sissekolimine oli suur soov.

Peaaegu kõik oli esmakordne. Vundamendiplokkide paigaldamine, soojustamine, põrandakütte torude paigaldus – kõik sai algusest peale ise tehtud. Tagantjärele tarkusena võin öelda, et betooni valamise ja viimistluse oleks võinud tellida, saaks sirgema põranda.

Kuna põrand ei tulnud nii sile, nagu oleks tahtnud, laenutasin betooni lihvimiseks masina.

Puitkarkass tundus üksinda kõige kiiremini püstitatav ja isiklikust eelistusest meeldib puit rohkem kui plokk(loe: tundus lihtsam). Õige oleks olnud seinad ükshaaval põrandal valmis komplekteerida, püsti tõsta ja ära fikseerida. Pole muret, mina nii ei teinud. Mingi hea mõte oli seinad ehitada pruss prussi haaval igat üht individuaalselt loodides. Ütlesin ju, et pole ehitusega kokku puutunud!

Välisseintele järgnes siseruumide seinte paigutus. Vahelduseks alustasime ka teeäärse paekiviaia ehitust. Fun fact – need saepukid on 12 aastat hiljem endiselt alles, ainult tohutute lõikehaavadega ja võimsa värvikihi all.

Järgmisena võtsime ette teise korruse karkassi väljaehitamise. Kõik sai tehtud üsna lihtsate vahenditega – abiks mõõdulint, lood ja põhikooli matemaatika, mille hinne oli muideks 3. Laserlood oli sel ajal kindlasti juba leiutatud, aga minul seda polnud.

Kui sarikad olid paigas, tuli hakata “maja” katma tuuletõkkeplaadiga. Sellele läheb hiljem peale roovitus, et tuuletõkke ja voodrilaua vahele jääks tuulutusvahe – see aitab hallitust vältida. Kindlasti on sellel veel mõni hea põhjus.

Kui seinad olid kinnised, saime hakata paigaldama klaasvilla, mis aitab majal soojust hoida. Tuli väga armas roosa teine.

Katusepleki panek oli ainus päev, mil kutsusime kohale nii palju inimesi. Tuli isegi natuke liiga palju abilisi, nii et samal ajal hakati paigaldama ka aknaid.

Tavalised plastikaknad ja lihtne katuseplekk reedavad hästi, et tegemist on eelarvesõbraliku ehitusega. Muidugi olid ka veidi teised ajad – Mustamäe ühetoaline korter ei maksnud 100k eurot ja meie katusematerjal maksis koos kõigi akna- ja majaplekkidega kokku 1400 eurot.

Krundil puudus elekter ja vesi aga seda on vist tänapäeval eluks vaja? Esialgne päring andis elektriliitumise hinnaks 18k, thx but no thx. Kuna vett oli ka niikuinii vaja, siis ilma parema plaanita kavatsesime laenata vett ja elektrit naabritelt.

Olen piisavalt näinud neid maju kus mingil põhjusel kolitakse sisse ainult tuuletõkke plaadiga kaetud majja. Viis aastat hiljem on see maja samasugune, välja arvatud tohutud lindude poolt uuristatud augud seintes. Ei aitäh, enne lume tulekut peab majal voodrilaud peal olema ja küte sees.

Enne lume tulekut tuli küttesüsteem tööle saada, et saaks siseviimistlus töödega alustada. Tollel ajal otsustasime pelletkamina kasuks, kuna tonn graanulit maksis vaid 170 eurot. Kui oleksime teadnud, et COVIDi ajal tõuseb hind 500 euro kanti, oleks võib-olla valinud midagi muud. Samas ei ole Eesti elektrihinnadki just kõige stabiilsemad. Lihtsalt täpsustuseks – kogu esimene korrus on põrandaküttega ja teisel korrusel radiaatorid.

Mida lähemale jõudis võimalus sisse kolida, seda vähem hakkasin progressist pilte tegema. Kiire oli! Tean, lubasin kõik ise teha. Panin kipsi seina ja esmalt alustasin pahteldustööga WC-s. Sellest mulle piisas, mõtlesin fuck that, see pole absoluutselt asi millega ma tahaks tegeleda. Pahtli seina peale panemine on tore, aga selle lihvimine… vähem (Üllatuseks on mu praegune põhihobi puutöö kus 50% ajast on lihvimine). See on ainus töö, mille ma nii-öelda sisse ostsin, kahe korruse lauspahteldus, 2 nädalat ja 600 eurot., elab üle.

Edasi läks lihtsaks, sest tollel ajal oli moes “neutraalne” ja tapeet oli isiklikult suur ei-ei – tegelikult on see mulle siiamaani vastumeelne. Kõik toad said kaetud erinevates heledates hallides varjundites. Lemmik raamat on ka 50 halli varjundit.

Toad, kus ma praeguseks remonti ja värskenduskuuri olen teinud, on suuresti kipsi voodrilaua vastu välja vahetatud.

Enam palju pole minna.

Sisse kolides ei olnud meil palju – köök, laud, voodi, diivan ja garderoob. Reddit arvas, et 100% inimestest saavad trepi peal surma. Hetkel on kill count veel null ja ilmselgelt polnud see veel valmis. Hetkel on kill count ikka veel null, ja ilmselgelt ei olnud kõik valmis. 11 aastat hiljem saan endiselt öelda, et kõik pole valmis.

Mõned liistud said paigaldatud võib-olla alles paar aastat tagasi, ja selle ajaga on see maja juba täiesti teist nägu nii seest kui väljast. Miks tundus hea mõte elutuba teisele korrusele teha ja kõik muud veidrad otsused? Kes teab, noored inimesed kellel pole enda kohta varem olnud, ei tea mida nad täpselt teevad või tahavad. Praegu võin need pildid ilma igasuguse häbita üles panna, sest olin 21 ja rumal. Praeguseks on originaalsest ülesehitusestalgsel kujul alles ainult vannituba ja teise korruse WC, ja plaan on neilegi lähiajal korralik uuenduskuur teha! Ajaga muutub maitse, ja kaks last muudavad ka vajadusi!

Nüüdseks on maja oma ilmet juba kardinaalselt muutnud. Ehitasime terrassi, nende aastate jooksul on seda juba mitu korda pesta saanud ja uuesti õlitatud. Krunt on saanud endale puurkaevu, samuti võrguliitumise. Oleme ise ka julgemaks muutunud, lisanud ruumidesse värvi. Kas see on trend või oleme meie muutunud, kes teab. Vigu on parandatud, köök/elutoas vahetasime akna liugukse vastu. Kuna teine korrus oli keskelt natuke läbi vajunud, sai teist korrust üles tõsta tungrauaga ja puit tala vahetatud metallist tala vastu.

Point is kuskilt tuleb alustada, keegi ei ole kohe alguses meister ja kõik ei tule kohe välja. Nagu ütleb vanasõna – Ema pistab lapsele rinna suhu, aga ei pane meelt pähe.

Hiljuti sattus meile üks meesterahvas, kes ütles: “Olete vist oma nooruse siia alla pannud.” Väga sügav mõte – polnud varem niimoodi mõelnud, aga jah, kahekümnendad on tõesti siia alla pandud. Lõppu ei paista, kuna mul on alati tunne, et tahaks midagi muuta, nagu oleks mingi haigus kallal. Aga ei kahetse – peaaegu kogu oma täisealise elu olen saanud elada omaenda majas. Lastel on hoov, kus mängida, ja endal koht, kus hobidega tegeleda.

Vigu kui selliseid mul polegi kohe konkreetselt välja tuua. Aastate jooksul pole seinast plaadid maha kukkunud, külm ei ole ja miski ei hallita. Hetkel on ainus asi, mis häirib, see, et külmade ilmadega tahavad hiired tuppa trügida. Selle probleemiga ei tea, kas midagi üldse mind aidaks, sest neil on uskumatu ronimisvõime. Neil pole vahet, kas nad tulevad sisse voodrilaua alt või tuulekastist. Ülejäänud asjadega on nii, et alguses oled väga rahul, sest kuskilt pidi mõte ju tekkima ja ajapikku vajadused lihtsalt muutuvad.

Mida ma täna teistmoodi teeksin, kui plaaniksin maja ehitama hakata?

Nullist alustades kindlasti ühekordne maja, trepp on tohutu pinna röövel aga tühjast krundist kindlasti ei alustaks. Parim panus oleks osta lootusetus(!) seisus maja, kus on olemas elekter. Puurkaev pole oluline, sest see oleks niikuinii 10m sügav ja sealt tuleks sopavesi. Puurkaevu tegemine koos hajaasustuse programmi toetusega läheks suurusjärk 1.5k maksma. Olen korduvalt näinud kus vana maja hakatakse kuskilt otsast remontima, et saada soojapidavaks. Enne soojapidavaks saamist tuleb erinevate üllatustega tegeleda nagu hallitavad seinad ja/või mädanevad palgid. Kokkuvõttes läheb kauem aega ja rohkem raha.

Teoreetiliselt on võimalik see logu ümber lükata ja alustada nullist ja keegi pole targem. Seda juhul kui suudad uue ehitisega algmõõtudesse jääda!

Saab kõigega alustada nullist, ei pea leiutama ja kokku sobitama 80 aastat tagasi tehtud juraga. Võimalus enda jura teha, siis on ainult üks inimene kelle peale vihane olla kui mingit paska on tehtud ja teda saab näha igapäevaselt peegli vahendusel.

Kes tööd teeb, see rõõmu näeb.

Kui sulle meeldis see mida lugesid, siis telli uudiskiri. Luban, et kirjutan ainult siis, kui teen uue blogipostituse. Väga tihti ei tohiks seda juhtuda.

Leave a Reply

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga